Kadakast

Kaunis higihaljas põõsas oma ümarateja püramiidjate vormidega suudab kasvada saare paesel pinnal, talub karme meretuuli, torme.
On antiseptilise olekuga, meie esivanemad kasutasid kadakaoksi puunõude puhastamisel – oksad nõusse tuline vesi peale – mõneks ajaks seisma.
Kadakasuits peletas majast välja haigust tekitavad bakterid ja kurjad vaimud. Kasutati marjadega oksi – igale kadakamarjale on loodus kinkinud ristikese.
Ka õlle tegemise juures oli kadakas vajalik – õlu saare rahva hinnatud keelekaste.
Kadaka mari – õun sisaldab kõiki eluks vajalikke vitamiine – mineraale. Taimetargad soovitavad süüa päevas 5-6 kadakamarja, seda eriti talvisel ajal.
Puit on kadakal tihe, vastupidav. Vanaisad meisterdasid ree jalaseid, labidavarsi, tünne, vitsikuid, toope, võikarpe.
Tänapäevalgi osatakse hinnata kadakapuitu – kogenud meistrite käe all valmivad omanäolised õlletoobid, anumad toiduainete säilitamiseks, erinevad köögiriistad, kuumaalused. Asetad tulise anuma kadaksele alusele eritub aroomikas tervistava toimega lõhn.