Kadakast

Kaunis higihaljas põõsas oma ümarateja püramiidjate vormidega suudab kasvada saare paesel pinnal, talub karme meretuuli, torme.
On antiseptilise olekuga, meie esivanemad kasutasid kadakaoksi puunõude puhastamisel - oksad nõusse tuline vesi peale - mõneks ajaks seisma.
Kadakasuits peletas majast välja haigust tekitavad bakterid ja kurjad vaimud. Kasutati marjadega oksi - igale kadakamarjale on loodus kinkinud ristikese.
Ka õlle tegemise juures oli kadakas vajalik - õlu saare rahva hinnatud keelekaste.
Kadaka mari - õun sisaldab kõiki eluks vajalikke vitamiine - mineraale. Taimetargad soovitavad süüa päevas 5-6 kadakamarja, seda eriti talvisel ajal.
Puit on kadakal tihe, vastupidav. Vanaisad meisterdasid ree jalaseid, labidavarsi, tünne, vitsikuid, toope, võikarpe.
Tänapäevalgi osatakse hinnata kadakapuitu - kogenud meistrite käe all valmivad omanäolised õlletoobid, anumad toiduainete säilitamiseks, erinevad köögiriistad, kuumaalused. Asetad tulise anuma kadaksele alusele eritub aroomikas tervistava toimega lõhn.